Inglise keeles on hea väljend "carb cravings". Eesti keeles pole sellele head vastet leidnud. Süsivesikute ihalus kõlab natuke liiga naljakalt. Selle vastu ei ole veel väga head rohtu avastanud. Olen küll tähele pannud, et natuke aitab selle vastu puuviljade söömine koos hea rasvaga (nt pähklid vms). On eriti hea hoida käe ulatuses tervislikke snäkke (juurviljalõigud jms). Vastasel korral on oht, et himu tekkides ei jõua porgandeid koorida/lõikuda/maitsestada ja haarad hoopis midagi lihtsamat (küpsis, mahl jms). Kindlasti ei tohi vahele jätta toidukordasid (sh ooteid). Vastasel korral on ahvatlustele järeleandmine garanteeritud. Parim lahendus on muidugi see, et ei osta endale ahvatlusi sahtlisse ja poest käin suure kaarega mööda magusaletist :)
Väidetavalt kehtib reegel, et mida rohkem sööd süsivesikuid, seda enam tahadki neid süüa. Olen tähele pannud, et viimasel ajal on mu himud/isud süsivesikute järele tõepoolest natuke vähenenud. Samas ei saa ma öelda, et neid üldse ei oleks. Eriti raske on neile vastu seista siis, kui keegi neid mulle pakub (ise üritan neid üldse mitte osta, et vältida võitlust iseendaga). Olen end kokku võtnud ja paarile lähedasele öelnud, et ärgu mulle neid pakkugu, mul on niigi raske. Kahjuks inimesed sellest aru ei saa ja leiavad, et vahest ju võib (ei! ei või, muidu ma ei saa enam pidama) või siis et ära näljuta ennast (rasvaste ja magusate, kuid sellegipoolest (või just seetõttu) ülimaitsvate kookide vältimine ei tähenda enda näljutamist!) jne jne. Tõin seepeale paralleeli alkohoolikutega - kas alkohoolikule pakuksid pitsi viina sõnadega: "No mis see üks pits viina sulle ikka teeb?". Ei pakuks? Minuga sama lugu - mulle ei tohi pakkuda, sest muidu võin ennast surnuks süüa, mu polütsüstiliste munasarjade sündroom ei lepi ühekordse "doosiga". Mu magu/kõht on nagu must auk - ükskõik kui palju sinna sisse panen, ikka on tunne, et natuke võiks veel. Viimane argument on natuke arusaamist suurendanud ja üha vähem leian end olukorrast, kus lisaks iseendale pean võitlema oma lähedastega.
Panin tähele, et räägin PCOSist kui eraldiseisvast isikust/nähtusest. Millestki, mis ei ole osa MINUST. Millestki, millest tuleb lahti saada, sest ta on luba küsimata roninud minu ellu :D Seda parem on ilmselt temaga võidelda. Ma ei võitle iseenda, enda keha ega iseloomuga. Võitlen kutsumatu ja halva külalisega :)
Üks tähelepanel veel - muudatused toitumises on toonud kaasa ärritunud soole sündroomi kadumise, mis aastaid on mind vaevanud :) Kahjuks on see tagasi peaaegu kohe, kui libastun, kuid see annab veelgi enam motivatsiooni tervislikuks toitumiseks.
Tänane söömine:
H: omlett
O: pähklid ja apelsin
L: sibulasupp ja kana-köögivilja "sushi"
O: õun ja purustatud maasikad suhkruga (no ei raatsinud neid prügikasti lennutada)
Õ: hautatud kana ja kapsad
Liikumine: tants :)
Sa ei saa korraga muuta oma keha. Sa saad muuta oma järgmist toidukorda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar